I Love It So Much That Every Time I’m Trying To Speak Up, I’m The Bad One. Im The Worst Right? Ruining

14.02.2020

День Святого Валентина? День душевно больных?

День, просто очередной день в психиатрической больнице. Как всегда сижу пытаюсь поймать хоть одну мысль в этой каше которая творится у меня в голове. Набираю какой-то бессмысленный текст трясущимися руками.

Я чувствую себя грязной. И я была бы рада если это потому-что из-за депрессии не могла заставить себя сходить в душ. Но нет...

Сколько бы я не пыталась смыть с себя их касания. Их следы на моём теле. Я хочу выбраться из этой оболочки. Моё тело это не я. Выпустите. Кровью выливается моя душа. Лезвие по коже не причиняет боль уже давно. И почему должно? Если ребёнок внутри меня хочет наружу.

Больно.

Когда боишься даже объятий друзей. Боишься, так как не чувствуешь их касаний. Чувствуешь только ту боль что своими руками причиняли они.

Никто тебе не поверит ШЛЮХА.

Why aren’t you dead yet? Why are you still breathing?

Ei, ükskõik mis, aga palun mitte see. See tunne tuli tagasi. Ma ei mäleta millal see viimati oli. See tunne nagu su mõtetel oleksid raskused küljes ja sind tõmbab ühest põhjast teisse. Hingata on raske. Mõtted lendavad nii kiiresti kuid ma väsinud. Nagu raske hingamine kuid mõtetes. Ma jälle lähen hulluks. Ma kardan. Palun keegi kaitske mind selle eest, mis mu peas toimub. Ma tunnen surma. Ma ei tunne reaalsust. Tung teha endaga midagi on liiga tugev. Ma ei taha seda tunda. Palun mine ära.

26.12.2018

Ma tahan täiega ennast lähipäevadel ära tappa. Ma ei taha surra, aga ma ei saa selle asjaga oma peas hakkama. Ma lõigun (ma ei suuda seda lõpetada). Ma kõnnin mööda tänavat ja lihtsalt jään üks hetk seisma. Ma lihtsalt seisan keset tänavat. Inimesed kõnnivad. Ma ei näe mõtet. Kuhu ma kõnnin? Milleks ma kõnnin? Ma ei taha mõelda, et surm on hea. Ma ei taha tahta surra. Elu on lahe. Ma tahaks näha oma lemmikbändi kontserdi, aga ma ei usu et suudan need 42 päeva vastu pidada. Ma tahan elada, aga ma ei jaksa. Ma ei oska. Mu aju ei anna mul elada.

Kas mul on mingigi võimalus terveks saada ja tunda kunagi "elu"? Ma tahan alla anda. Aga ma ei taha teistele haiget teha.

Tere

Ma reaalselt ei saa aru, mis mul viga on. Aga täna jah, võib olla ma pole just täiesti kaine või ma pole just oma tervise vastu hetkel väga hooliv, aga ma olen täna nagu väga mitte adekvaatses olekus, aga mu mõtted on nii korras hetkel. Ma usun, et pärast on nagu alati, et ah ei elu on sitt ja pole mõtet jne. Kuid seekord ma vist kulutasin vähemalt tund aega või rohkem oma mõtete kuidagi kirja panemisele, et ma vähemalt ei unustaks või et ma jah võib olla mäletaks midagi, kuid et ma ei mõtleks, et ah sa lihtsalt polnud kaine ja mõtlesid jama. Ma panin kirja, et pärast läbi lugeda ja mõista uuesti ja uuesti ja proovida kõike seda ellu viia tasapisi.

Ma pole kaine niiet, ma ütlen mis on päriselt mu nö tuleviku plaanid, kui ma hakkan reaalselt mõtlema, et mida ma viimastel aastatel olen mõelnud, et võiks tulevikus hakkata tegema ja, et mu elu poleks nii kuradima igav, nagu suuremal osal täiskasvanutel.

Ma varem ei mõelnudki, et kelleks ma tahan saada jne. Sest ma teadsin, et minu elu on pühendatud usule. Viimased kaks aastat, ma sain rohkem mõelda, rohkem tunda, rohkem olla mina ise, saada aru endast, käia teraapiates, tutvuda erinevate inimestega, proovida igasugu asju, õppida omada oma arvamust, mitte elada kellegi käsu järgi, mis on sinu eest juba ära otsustanud, et mis on hea ja mis halb. Ma tean, et mu enda otsimise tee pole veel kaugeltki lõppenud, aga ma pakun, et ma leidsin mida ma tahan v kes ma tahan olla. Kindlasti mitte see, mida ma olen kuulnud haiglatest kaaspatsientidelt “et ma tahan olla stabiilsem”, “et ma ei taha paanikahoogusi”, “et ma ei taha tahta ennast ära tappa jne”. Nagu arvestades seda, kui palju ma olen viimaste aastate jooksul näinud igasugu inimesi ja kui palju ma olen õppinud mõistma nii endast nooremaid kui ka vanemaid ja kuidas ma olen praegu jõudnud arusaamale, et võib olla ma ei käigi teraapiates selle jaoks, et nii öelda eluga toime tulla v nii. Jah see miks ma käin täitsa suuretõenäoliselt aitab mul edaspidiselt ka toime tulla. Kuid ma pigem olen tänulik haiglatele ja teraapiatele selle eest, et ma õppisin rohkem ennast tundma ja teisi. Õppisin aru saada, et mis võib kedagi aidata või et ma pole ainukene kes on sarnaseid asju üle elada.

Ma ei julge ikka veel väga palju rääkida, kuna ma kardan inimeste suhtumist ja negatiivset arvamust. Kuid nüüd ma jõudsin arusaamale, et isegi see et näiteks ma olen vägistamist kogenud. See ei ole halb. Nagu jah, see toob palju valu ja muud. Kuid see on nii palju teinud mu elu keerulisemaks ja samas pandud mõistma teisi sarnase probleemidega. Kuna ma olen kogu elu olnud vait, siis nüüd ma ei jaksa enam vait olla. Võib olla sellele mõjus see, et minuga juhtub sarnaseid jubedaid asju korduvalt ja ma ei jaksa lihtsalt enam endal see hoida. Või see, et mul on psühholoogid ka arstid ja kõik muu nii tihti vahetunud, et ma ei jaksa enam varjata midagi. Mul on kõik tujud ja asjad väga kõikuvad jne. Kuid mida rohkem ma olen näinud sarnaste probleemidega inimesi, mida rohkem ma olen mondadega neist haiglast välja saades lahedamalt suhelnud ja võib olla isegi aastaid ja näinud inimese halvimaid ja parimaid aega ja saanud aru, et mis mõttes see inimene ütleb mulle, et ta ei saa hakkama. Sest ma olen näinud kui tugev ta on ja kuna inimestel on harjumus võrrelda end teistega siis ma hakkan mõtlema selliste asjade peale ja päriselt jah ma võin vaadata asja nii kui “et mis mul kurat siis viga oli et ma ennast ära tappa üritasin, siis ei olnud kaugeltki kõik nii halb”, kuid ma saan aru, et mul oligi v ma arvan on mingil määral ikka veel vaja neid enesevigastamisi, enesetapukatseid, haiglaid, teraapiaid ja kõike muud. Sest jah ma pole veel valmis oma käitumist täielikult muutma. Mu eesmärk pole olla stabiilne. Mu eesmärk pole olla õnnelik, omada muretud elu või nii nimetatud “saada terveks”. Ma ei usu, et minu puhul on üldse võimalik saada terveks, ma lihtsalt nüüd oskan vahest vaadata mõndadele enesehävitatavatele tegudele tagasi ja mõista, et miks ma tegin seda ja mitte süüdistada ennast v sõimata ennast nagu teised, vaid mõista, et miks ma seda tegin ja milleks. Et ma ei oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. See oligi see, mida ma too hetk vajasin. See oli ainuke viis kuidas ma too hetk oskasin oma valuga hakkama saada. Ma tean, et ma olen aastatega palju arenenud. Seda on mõjutanud kõik. Kõik elukogemused. Kuid kuna ma viimased aastad hakkasin proovida elada pöörates oma elu harjumus elustiilist täielikult pahupidi. Ma õppin mõtlema vähem teiste inimeste arvamuste peale ja proovida leida iseennast. Ma tahan õppida uhkustadagi mõndade asjadega, mida ma võib olla oskan paremini kui teised kuid kindlasti tean, et ma ei ole selles kõige parem. Kuid asi ei olegi selles, et olla milleskis parem. Nagu mind väiksena narris sõbranna et ma ei oska laulda ja kui aastaid hiljem kõik kiitsid mu laulmist siis ma olin kindel et kõik valetavad kuigi endale mulle vahest meeldis laula jne ja arvestades ka seda, et ma pole kunagi saanud positiivset tähelepanu siis ma pole julgenud kunagi joonistamise/tantsimise/laulmise ja muuga kuidagi nii nimetatult uhkustada. Mind õpetati, et peab olema tagasihoidlik jne. Ma usun, et kui ma ei kasvaks nii kinnises keskkonnas siis praegu ma oleks palju õnnelikum. Mõeldes lapsepõlve peale jne, saan ma nüüd alles aru, et ma olen alati olnud loomuselt nö omamoodi, imelikum, mulle meeldis teha veidraid asju ja ma alati kujutasingi ette, et ma tantsin v laulan laval jne. Aga kuna millegi pärast lapsi kasvatatakse koguaeg mainides neile, et sa pead olema parem ja võrreldes milleskis edukamate lastega siis ma andsin alla ja ma päriselt ka uskusin, et ma olen kõiges halb. Ja isegi kui olen milleskis enam vähem hea siis see pole piisav või et ma ei tohi tunda ennast paremana kui teised.

Kuid nüüd kui ma praegu mõtlen, et ma olen mõningates asjades pädevam võib olla. Siis ma ei arva, et ma pean seda kasutama uhkustamiseks. Ma teen seda, sest see meeldib mulle ja nagu on olemas inimesed, kes maalivad ja need kes ostavad maale. Mõned naudivad kunsti vaatamist, mõned tegemist, mõned üldse ei saa aru milleks kunst olemas on. Aga see ongi see mis teeb asja huvitavamaks. Ja ma ei pea uhkustama sellega, mida ma vb natuke oskan. Vaid mulle jõudis lõpuks kohale, et ma saan sellega lihtsalt teistele rõõmu valmistada, ma ei pea midagi kaunist maalima, et inimesele kinkida. Ma tean, et ma arvatavasti ei saavutagi kunagi, et ma olen endaga rahul. Kuid ma õpin mõistma seda, et ma saan mõndade oma oskustega teiste elu paremaks teha.

Ma enam ei karda avalikult kasvõi esimesel kohtumisel rääkidagi inimestele vaimsest tervisest jne. Mu pea proovib suurema osa ajast veenda mind, et kui ma avalikult jagan siis kõik vihkavad ja arvavad et ma imelik ja neile ei meeldi kui keegi avalikult nii isiklikutest asjadest räägib. Kuid sellega, et ma võtsin riski peale ja mõned hetked olnud nagu ah ükskõik. Nad võivad vihata mind, aga mul ükskõik või samas ma tahtsingi et mind vihatakse, ja samas ma tahtsin lõpuks mitte olla vait, ma nagu protestisin kogu oma elu vastu. Jah, osa minust kahetseb, et ma rääkisin. Ja vahest ma võib olla hoopis, olen mõndasi demotiveerinud eluga edasi minna. Kuid nüüd ma saan aru, et mida rohkem ma räägin, seda rohkem ka minu nt sõbrad julgevad rääkida. Seda rohkem isegi suht suvalisi räägib mulle oma muredest ja otsib abi. Mul polnud kunagi seda tunnet, et ma pole üksi. Isegi praegu teades, et ma pole ei suuda ma seda täielikult aktsepteerida.

Ma pole veel valmis täielikult vaeva nägema. Ma ei jaksa praegu. Aga ma tean, et ma tahan ja ma saan nüüd endast palju paremini aru. Mind hetkel väga surub kogu see vastutus ja otsustusvõime mida mult ootavad teised. Eriti nö minu tervise valdkonnas spetsialistid. Ma tahtsin lihtsalt ausalt öelda, et ja ma olen nõus vaeva nägema. Ja ma päriselt näen ka väga. Ma lihtsalt ise ei saa sellest suurema osa ajast aru, kuid kui ma pärast mõtted natuke rohkem korras on siis ma vahest isegi olen uhke enda üle. Ma olen suht põikpäine ja ma pole väga nõus tegema kõike nii nagu nt te võite kõik mulle soovitada. Mind kasvatati nii, et mulle öeldi mis on hea ja ma ei saanud seda isegi kahtluse alla panna. Praegu ma tunnen, et ma oleks nagu kolme aastane laps keda visati vette ja oodatakse millal ta ise ujuma õppib. Jah keegi kõrvalt karjub, et mis ma tegema peaks. Kuid ma olen nii suures šokis, et ma ei saa midagi aru ja ma pole veel täiesti aru saanud kas ma üldse tahaks osata ujuda.

Te olete üks mu suurimatest motivatsioonidest oma unistuste poole minna või ma vähemalt arvan, et teha seda mida ma päriselt tahaks teha. Ma pole veel täiesti kindel, kes või mis ma tahaks olla v mis minust võiks saada. Ma olin nooremana palju vastutustundlikum, palju korralikum, ma oskasin öelda ei ja ma teadsin mis ma tahtsin. Nüüd ma tahan kogeda elu. Ma ei ole nõus olla sõltuvuses nt ainetest, kuigi ma kardan, et ma pisut ikka olen. Ja ma vb vajaksin varsti kasvõi haiglaravi natukeseks lihtsalt, et korra eemal olla, sest ma hetkel pole piisavalt tugev, et endaga hakkama saada ja ma iga päev olen suht ennast ära tapmas ja ma ei taha surra. Kuid ma nii väga vihkan seda, kui lapsik ma praegu olen. Nagu ma tahan proovida natuke seda nagu vanem generatsioon nimetab “muretu lapsepõlv”. Ma tahan saada kogemusi. Ma tahan näha erinevaid inimesi ja proovida leida ennast kuid ma ei saa seda teha istudes terve elu kinni. Ma olen loomuselt vaba inimene ja ma lõpuks saan päriselt ka teha seda mida ma tahan. Kuigi mulle surutakse peale palju seda “mis on õige”. Kuid ma pole enam nõus lihtsalt uskuma terapeudi sõna, kes ütleb et see aitab ja seda et mu elu saab paremaks või et kui ma mingeid aineid ei tee siis mul hakkab parem.

Mul enne enesetapukatseid oli palju raskem olla kui viimastel aastatel. Ma ei taha ära surra. Kuid ma tahan omada kontrolli oma elu üle. Mul pole seda kunagi olnud. Mul polnud isegi võimalus unistusi mõelda. Ma tean et ma päriselt pole kaugeltki standardse mõtlemisega, kuid kuna mind on terve elu surutud ekstreemselt väiksesse kasti siis ma tapsingi kogu oma erilisuse ära. Viimastel aastatel ma olen tutvunud inimestega, kes on aidanud mul minu enda leida. Ma olen ikka veel ostimas, kuid mul pisut väike arusaam on sellest, et milline ma vb u olen. Ma olen tänulik kõigele sellele pasale, mis mu elus on toimunud sest ma oskaks olla parem inimene ja aidata teisi. Ma oskaks olla teiste jaoks see, keda mul oleks too hetk vaja olnud. Ma ei võtnud kunagi kellegi abi väga vastu. Jah, ma kuulasin vahetevahel arstide jne sõna, kuid ma pigem teen kõike omamoodi. Ma nii väga kardan, seda et keegi hakkab jälle ütlema mulle mis ma tegema pean. Ma saan aru, et nüüd mul endal alati valik olemas kas teha või mitte. Aga suurema osa ajast ma näen seda lihtsalt kui et jälle keegi ütleb mulle milline ma pean olema ja kuidas elama.

Ma olen täiesti läinud omadega hetkel

Ma väga vabandan, et kirjutasin

Nagu ma ei tohiks, kuid hetkel ma lihtsalt julgen öelda seda, et palun ärge veel minu suhtes alla andke. Mul läheb aega. Mul on raske usaldada. Kuid ma tasapisi õpin ja tõesti näen vaeva. Mulle ei meeldi vahest välja näidata seda, et ma näen vaeva. Ma ei taha tunduda kui inimene, kes ei saa hakkama ja vajab abi. Kuid ma tean, et ma vajan abi. Lihtsalt mu peas on nii palju hääli mis vaidlevad üksteisega ja proovivad ikka veel mõista, mis on hea.

Okei, ma jään vait. Ma olen joonud, teenus konsertad ja teinud kanepit. Tavaliselt ma lihtsalt naudiks nö, et mul hetkel enam vähem vaba olla. Kuid praegu ma kasutan seda ära, et jätta ka meelde ja ma praegu olen lihtsalt nii palju aru saanud endast ja paljudest asjadest ja arvestades mu mälu ss võib olla juba homme ma seda ei mäleta ja pärast ei julge teile kirjutada ja järgmisel vastuvõtul jälle valetan, et pole vahepeal joonud ega midagi teinud. Ma vahest kui mul hakkab halvemaks minema siis mingi osa minust ütleb, et kõik päriselt tahavad mulle halba ja ma hakkan valetama, et mul läheb paremini.

Ma pidin vist vait jääma.

Mul väga piinlik.

Vabandust veelkord.

13.02.2020

Tiit.... tule tagasi

Ära mine. Ära jookse ära. Me pidime ju looma viiruse, mis tapaks inimesi, kes seda maailma rikuvad. Sa ei saa nii teha. Ma ei mõista sind hukka. Ma saan aru. Ikkagist on valus. Palun, mõtle ümber. Jookse nii kaua kuni tunned, et see hetk on üle. Ära, palun ära...

Ma tahan, et sa elaks. Peab haigla aed nii madal olema?

Tule tagasi...

At the age of eight

First time I died at the age of 8. I was skating on our street when I heard a scream. You know the one you hear in movies when a person dies and loved ones see that. I didn’t know what that scream meant. I ran home and saw my mom crying, she said that grandfather died. What? How? Yes, he was sick but he got better? He did right? What does it mean?

Funeral, grandmother screams and cries and people are holding her. “He was so young” I didn’t understand, he’s grandfather he can’t be young. “Even now he’s smiling” said my aunt. I looked and grandads dead face, yes he’s smiling. I can’t breathe. “Dad can I go, sit in a car?”.

It’s September and we’re back at school, second grade you know the year I was one of the best student and read lots of books. I hated reading before that. Girls started bragging about what each one of them did whole summer. “And what about you?” “Oh, my grandfather died”. Silence, no there wasn’t any but I didn’t hear anything. Nobody heard me? Or did they just ignore it? I wanted to scream, I wanted to run away, I’m fucking 8 years old and nobody, nor family or friends thought that death of the most important to me person actually bothers me.

At the age of 8 was the first time I died. At the age of 8 I learned that nobody cares. At the age of eight I grew up. At the age of 8 I buried my happiness.

I tried but I’m so tired.

I never tought I would be back at this point

I never tought I would sink this deep again, but here I am... back at the point where I am writing my suicide note, in the middle of the night, because I can’t take it anymore...

I am so done with my life, I have waited for so long now for things to get better, but it never has and I don’t think it ever will.

It is only going to get worse for me.

Sucide is every minute of the day on my mind and I’m serious, I go to sleep wishing I don’t wake up the next day but I always do... and I hate it, I feel like i have never been so sure about ending my life.

I got stabbed by the person I love the most. I took the knife he put in my heart and gave it back to him.

Part of me is scared for the next pain, other hopes that everything will be better.

Feeling like I’m repeating my mothers mistakes.